Nagu järgnevatest ridadest lugeda võite, ei ole meie Oravalapsed mitte suu peale kukkunud.
# On lõunasöögiaeg lasteaias. Lapsed istuvad lauda, vaid Alfred on puudu. Õpetaja läheb pesuruumi ja näeb poissi seismas kraanikausi juures ning pingsalt uurimas seinal olevaid kätepesuõpetusi, endal käed paksult seebivahused. Õpetaja kutsub teda sööma, mille peale Alfred vastab. "Ma ei saa veel niipea tulla, olen alles neljanda punktini jõudnud ."
# Hommikueineks on tatrapuder. Maimu kõnnib laudade vahel ja küsib lastelt, kas nad soovivad pudru peale ka võikastet. Jõudnud Hugo juurde, vastab poiss: " Tänan , ma ei soovi ja teatavasti ahendab või veresooni."
# Gerda tuleb õues õpetaja juurde ja sosistab vaikselt." Armastus on ikka üks ilus asi ." Õpetaja küsiva pilgu peale lisab ta: " Ma tean seda, sest meie rühma ....ütles mulle, et ta armastab mind."
# Ühes hommikuses vestlusringis tuleb jutuks lasteaias ja tööl käimine. Õpetaja räägib , et vanemad toovad lapsed lasteaeda, sest peavad ise tööle minema. Selle jutu peale lisab üks poiss: "Mõnikord tuuakse lapsi sellepärast ka lasteaeda, et nad käivad vanematele närvidele."
# Üle hulga aja tuli lasteaeda Ats Johannes. Lapsed võtsid vana sõbra rõõmuga vastu. Õues teatas Alfred kõigile " Teate, meie rühma tuli täna pool-uus poiss."
No comments:
Post a Comment